Sattusin täna lugema ühte (küll kolme aasta tagust, aga siiski aktuaalset) artiklit sellest kuidas USAs lasteaiaõpetajatega* läbiviidud küsitlusest selgus, et õpetajad tahavad, et õpilased keskenduksid pigem eluks vajalikele oskustele, mitte niivõrd akadeemilistele oskustele.

*Artikkel ise on leitav siit: Kindergarten teachers want incoming students to focus on life skills, not academic ones (ingl.k).  Ja täpsuse mõttes pean lisama, et kuna artikkel on USA põhine, siis kindergarten’i all peetakse silmas esimest haridusastet, nö juba eelkooli, mis on mõeldud lastele alates 5. (või ka 6.) eluaastast. Ehk siis artiklist selguvad mis on need ootused, mis lapsel võiksid selleks ajaks olemas olla kui nad lasteaias (kindergarten) alustavad.

Lasteaiaõpetajana olen ise juba aastaid viis kindlasti olnud seisukohal, et varajastest akadeemilistest oskustest olulisemad on enesekohased ja sotsiaalsed oskused ning järjest enam ka nn tulevikuoskused. Minu hinnangul varased akadeemilised teadmised ei peaks olema lasteaia esmane eesmärk, vaid alusharidus peaks andma lastele tugeva põhja akadeemiliste oskuste omandamiseks (ja muidugi tulevases elus hakkamasaamiseks üleüldiselt). Lasteaiast (ja tegelikult suurel määral hoopis kodust) peaksid lapsed saama selgeks ühest küljest akadeemilistest teadmistest hoopis lihtsamad, teisalt aga ülejäänud elus hakkamasaamiseks palju määravama tähtsusega oskused nagu nt iseseisev riietumine, toolil istumine, nina nuuskamine, endale ise toidu ette tõstmine, oma korra ootamine ja kuulamisoskus, enda asjade äratundmine, enda järgi koristamine jms.

Lasteaiaõpetajana olen kokku puutunud nt lastega, keda tuleb õpetada tavalisel seljatoega lastetoolil istuma. Laps lihtsalt on harjunud istuma poollamavas asendis eest pulgaga söögitoolis ja seetõttu kipub ta ka laua alla nö ära vajuma. Aga kujutage nüüd ette kui keeruline on selliselt keskenduda näiteks kunstitegevuseks vajalike oskuste harjutamisele, ütleme näiteks kääridega lõikama õppimisele, kui laua äärde ulatub ainult lapse nina ja tuleb jooksvalt tegeleda sellega, et laps laua alla täitsa ära ei kaoks. Ja rühmas on korraga oluliselt rohkem lapsi, kes vajavad samaaegselt õpetaja tähelepanu ja suunamist.

Seetõttu keskendungi mina laste esimesel lasteaia-aastal just eelkõige enesekohaste ja siis ka sotsiaalsete oskuste harjutamisele. On täiesti võimalik, et kahe aastane laps suudab iseseisvalt (väga vähese kõrvalise abiga ja sedagi ise abi küsides) riietuda. Ja mitte ainult riietuda, vaid suunamisel ka pahempidi riideid õigetpidi keerata ning ilusasti toolile sättida. Ja kolmene oskab järjepideva õpetamise ja juhendamise tulemusel oma kombet/jopet riidepuule panna ning stangele tõsta. Jah, see nõuab palju tööd ja õuemineku aeg venib esialgu väga pikaks, kuid see tasub end igati ära, eriti kui ka lapsevanem teeb selles osas koostööd ja ei kipu kiiremini saamise eesmärgil seda ise lapse eest ära tegema. Olen kuulnud näiteks ühe kooliõpetaja tagasisidet esimese klassi lapse kohta, kes vahetunni alguses läks tualetti ja järgmisesse tundi ei jõudnud. Kui õpetaja teda otsima läks, siis laps nuttis tualetis, sest ta ei saanud iseseisvalt püksilukku ja trukki kinni ning ei osanud/julgenud ka abi otsima minna. Sellele mõeldagi on hirmus kurb, seega õpetame lastele koolieelsel ajal selgeks need oskused mida neil tõepoolest vaja läheb, et koolis saaks juba rahulikult akadeemilisi oskusi omandama hakata.

Siinkohal pean ütlema, et mulle väga meeldib artiklis olev lause: “Kujutage ette kui palju aega annaksime oma lasteaiaõpetajatele juurde, kui iga lapsevanem hoolitseks selle eest, et tema lapsel oleks need oskused olemas”. Lapsevanemate rollist plaanin ma ühel hetkel pikemalt kirjutada, nimelt lugesin hiljuti ühte väga-väga-väga head raamatut – “Mis toimub lasteaias” (Dana Gulbe). Plaanin selle korra veel süvitsi ette võtta ja siis juba sealt ka välja kirjutada konkreetseid  häid mõtteid ja soovitusi.

PS! Jagan siia lõppu veel ühte samal teemal kirjutatud artiklit, mille olen kunagi enda jaoks salvestanud: Your child’s social skills in kindergarten are more important than their academics (ingl.k)