Aasta tagasi, kui olime lastega alles sõimerühmas, seadsin rühma sisse loodusnurga, kus lapsed said läbi uurimise ja katsetamise teadmisi looduse kohta. Sel õppeaastal kolisime aga teisele korrusele uude rühma. Võtsime vana laua küll kaasa, kuid kuna olime värskelt saanud endale esimesed legod, siis juhtus nii, et vana laud läbis väikese renoveerimiskuuri ja temast sai hoopis legolaud. (LINK). Seega kolasime läbi kogu lasteaia keldri, piilusime teistesse rühmadesse, et järsku on kuskil veel üks üleliigne puidust (!) laud, mille saaksime looduslauaks sisse seada, kuid kahjuks ei kandnud meie otsingud vilja. Edasi suundusin taaskasutuspoodidesse, kust peale pikka otsimist leidsingi soodsalt ühe korraliku puidust laua. Muidugi vajas ta veidi puhtaks lihvimist, aga vana mööbli restaureerimine mulle meeldib, seega tegin seda rõõmuga. 
Looduskeskuse mõte on jätkuvalt selles, et lastel on võimalik vabamängu ajal soovi korral läbi iseseisva uurimise ja katsetamise saada tuttavaks loodusega. Kuna see pakub aga ühtlasi ka mitmekesised võimalusi matemaatilisteks avastusteks, siis sai laud nimetatud loodus- ja matemaatikalauaks. Lühidalt kutsume siiski looduskeskuseks.
Temaatika. Looduskeskuse temaatikat vahetan vastavalt sellele kuidas laste huvid muutuvad. Kui huvi keskuses toimetada hakkab vähenema, siis on järelikult aeg uus temaatika sisse tuua. Temaatikad on sageli inspireeritud just aastaaegadest. Näiteks võib sügisel uurida leiva teekonda teraviljast ahju, talvel käsitleda lume erinevaid olekuid või igihaljaid puid, kevadel tegeleda putukate hingeeluga jne.
Vahendid. Kus vähegi võimalik, seal üritame alati sisse tuua looduslikke vahendeid. Nii on meil looduskeskuse riiulis kastides alati lastele kättesaadavad männi- ja kuusekäbid, oksad, kivid, puidutükid, merekarbid, kastanimunad, tammetõrud jne. Materjali korjame koos lastega, samas toovad lapsed ka ise põnevaid loodusest leitud asju.
Üritan alati teemat toetada ka vastavate raamatutega ja muidugi ei saa üle ka mänguasjadest. Neid rühma valides lähtun alati sellest, et neid saaks väga mitme otstarbeliselt ja lapse fantaasiat tööle pannes kasutada. Ja teema mitmekesiseks käsitlemiseks kasutan ka olemasolevaid digivahendeid. Jõuluvana tõi meile rühma tahvelarvuti, mis on sageli abiks looduse uurimisel. Lisaks on meil rühmas olemas ka digitaalne jutupliiats, mida lapsed sageli loodus- ja matemaatikalaual kasutavad. Ja üks tore robotmesilane Bee-Bot toimetab meil samuti looduskeskuses.
KAKS LOODUS(KESKUS)E LUGU
Lugu 1. Kui looduskeskus alles värskelt sisse seatud oli, siis oli ühel hommikul olukord, kus ukse vahel seisis veidi ebalev ema ja tema kõrval niheles poeg. Ema hakkas ääriveeri rääkima, et nemad käisid nädalavahetusel metsas ja poeg leidis sealt suure puuoksa, kus peal kasvas seen ja nõudis, et selle peab kindlasti kaasa võtma ja lasteaeda õpetaja Janele viima. Ja siis otsekui vabandades, et ta viib selle ikka ära, sest puutoikaid ju päris ei saa lasteaeda tuua. See oli nii tore ja armas hetk. Ma hakkasin naerma ja ütlesin, et muidugi me tahame seda rühma, see sobib imehästi meie loodusnurka 🙂 Lapsed said sellega pikalt mängida (nt ronisid loomad selle peal) ja seda (luubiga) uurida, eriti põnev oli muidugi seen. Lõpuks pehkis see aga niivõrd ära, et oli aeg ruumi teha uutele toredatele asjadele.
Lugu 2. Kord peale nädalavahetust tuli laps emaga lasteaeda, kaasas suur kotitäis kive. Nad olid nädalavahetusel ringsõidul olnud ja laps leidis palju väga põnevaid kive, mida tahtis teistele näitamiseks tuua. Kohe tekkis mul idee üles seada kivinäitus, mis omakorda andis võimaluse lastega rääkida kivististest. Esialgu sai näitus üles riietusruumi, hiljem kolis aga edasi looduskeskusesse. Kui kevadel arenguvestlusel uurisin, mis neile lõppenud lasteaia-aastast eriliselt meelde jäi, siis ema vastas, et kõige toredam oli see, et me lapse kogutud kividest näituse tegime, laps oli kodus nii uhke selle üle olnud.
