Pedagoogikaid, mille alusel lasteaiaõpetajana oma tööd teha, on väga erinevaid. Mina ei ole enda jaoks leidnud seda ühte ja nö õiget. Olen alati olnud pigem seda meelt, et igast pedagoogikast on võtta häid praktikaid ja soovitusi, mida oma igapäevases töös kasutada. Lihtsalt tuleb ära tunda, mis on just Sinu jaoks see õige ja südamelähedane ning milliseid väärtusi Sina hindad, sest hästi teed Sa neid asju, mida Sa teed südamega.
Seetõttu plaanin ma siin blogis alustada postituste sarja “Mina ja pedagoogika”. Ma ei hakka nendes niivõrd ümber jutustama erinevate pedagoogikate olemust, vaid nopin igaühest välja just need mõtted ja teesid, mis mind kõnetavad ja mida ma ise oma töös kas juba kasutan või tahaksin kasutada.
Ja minu esimene postitust sellest sarjast ongi “Mina ja Montessori” ehk siis eelmise sajandi alguses Itaalia arsti ja pedagoogi Maria Montessori loodud kasvatusteaduslik teooria ja sellel põhinevad õppevahendid, mida me tänapäeval tunneme Montessori pedagoogikana.
Täpsemalt Montessorist endast ja tema pedagoogika põhimõtetest saab eesti keeles lugeda Eesti Montessori Ühingu kodulehelt: https://www.montessorieesti.ee/et/montessori
***
Montessori pedagoogika ei ole ilmselt minu kõige esimene valik pedagoogikate hulgast, aga nagu ma sissejuhatuses juba kirjutasin, siis aja jooksul olen leidnud, et igast pedagoogikast on midagi õppida, midagi kaasa võtta. Seetõttu ei kõhelnud ma kuigi kaua kui paar päeva tagasi ilmus minu postkasti kutse osaleda Eesti Montessori Instituudi korraldatud infotunnil “Sissejuhatus Montessori pedagoogikasse.” Ja kuna mu öökapil on juba mõnda aega järge oodanud ka Heli Veetamme raamat “Montessori pedagoogika rühmaruumis“, siis värskete koolituse emotsioonidega oligi mõistlik just Montessoriga alustada.
Kolm aastat tagasi TLÜs õppides oli meil õppeaine “Erinevad pedagoogilised lähenemised”, õppejõud Maire Tuul. Selle raames pidime kohustuslikule kirjandusele tuginedes kirjutama analüüsi enda kokkupuutest erinevate pedagoogikatega ning analüüsima, mis meeldis, mis mitte. Olen metoodika plusspoolena kirjutanud järgneva lõigu:
“Montessori pedagoogikas on välja töötatud palju läbimõeldud ja arendavaid õppevahendeid, millega lapsed saavad vastavalt raskusastmele tegeleda. Igal tegevusel on olemas kontrollelement, et laps saaks ise aru kas lahendas ülesande korrektselt. Samuti meeldib mulle eluliste oskuste õppimine koos reaalsete vahendite kasutamisega (nt hari ja kühvel). Olen väga nõus põhimõttega, et kätega töötamine õpetab õige paremini. Väärtustan samuti korra hoidmist ja reeglitest kinnipidamist. Olen üritanud sarnaselt Montessori õpetusele liigendada rühmaruumi ja panna asjad avariiulitele, et lastel oleks võimalik eralduda väiksemateks gruppideks ja saad ise kätte just need asjad, millega nad soovivad tegeleda.” (Kogu tööd on võimalik lugeda siit: https://janedigimaailmas.wordpress.com/2018/01/07/erinevad-pedagoogilised-lahenemised/)
Olen endiselt valdavalt nõus eelnevalt kirjapanduga, kuid täiendaksin neid punkte veel kindlasti. Ühe olulisema punktina Montessori pedagoogikast nõustun sellega, et alusharidus, nagu nimigi viitab, paneb ALUSE kogu lapse haridusteele. Veelgi enam – leian nagu Maria Montessorigi, et alusharidus peaks keskenduma eelkõige eluks ettevalmistamisele. Tõepoolest omandab laps oma esimestel eluaastatel korraga rohkem kui kunagi oma ülejäänud elu jooksul samal ajaperioodil, seega on just see aeg, mil tuleks lapsel võimaldada omandada elus hakkamasaamiseks olulisi oskusi, sh enesekohaseid oskuseid, sotsiaalseid oskuseid, õpioskuseid jms. Akadeemilisi teadmisi jõuab inimene õppida terve oma eluea jooksul, kuid oskus õppida kujuneb juba eelkoolieas. Just vanuses 0-6a on laps kui “käsn”, mis imab enda sisse erinevaid oskuseid ja teadmisi ümbritsevast keskkonnast. Sel perioodil toimub õppimine vastuvõtliku meele abil justkui iseenesest.
Eluliste oskuste omandamine on ka meie rühmas üheks olulisemaks põhimõtteks. Kõik, mis võimalik, teeb laps ise – harjutab juba varakult iseseisvat riietumist, sh keerab vajadusel riided õigetpidi, katab laua, tõstab enda söögi, teeb korda voodi, kui midagi läheb töö käigus põrandale/lauale, siis toob ise lapi/harja ja puhastab ära jne.
Eelnevalt kirjapandu on otseselt seotud ka järgneva mõttega – kõike, mida on võimalik teha kätega, ise kogeda ja tunda, seda just nii peabki õppima. Montessori rühmaruumis on oluline, et oleksid madalad ja avatud riiulid, kust lastel on võimalik ise kõik huvipakkuv kätte saada ja kasutada. Olen täiesti nõus sellega, et just ise läbi tehes õpib laps kõige paremini. Selleks olen ka oma rühmas loonud erinevate keskustena võimalusi lastel ise valida oma tegevusi ning kõik võimalikud vahendid, mis on mõeldud lastele kasutamiseks, ongi neile igal ajahetkel vabalt kättesaadavad.
Tänasel koolitusel oli üks esimene kirjapandud punkt “Laps saab oma teadmised ja kogemused läbi keskkonna”. Ka see toetab oluliselt eelnevat punkti. Seetõttu pean oma rühmas oluliseks keskkonda jooksvalt muuta ja kohandada vastavalt laste eale ja huvidele. Aga lisaks rühmakeskkonnale viin hea meelega rühma lapsi ka päriselt metsa või restorani kööki, hambaarsti kabinetti või postkontorisse. Et need kohad ja paigad ei jääks ainult ebamäärasteks piltide ilmestatud juttudeks, vaid oleksid reaalsed kohad, kus saab teha reaalseid tegevusi ja selle läbi uusi teadmisi omandada.
Samas toon välja ka välja mõned punktid, mille osas jään eriarvamusele (need punktid on tulnud eelkõige tänase koolituse küsimuste-vastuste voorust):
- IKT vahendeid ja robootikat ei peeta Montessoris 0-6a laste puhul vajalikuks, seega seda ka ei kasutata. Mina vastupidi leian, et kuna tehnoloogia ja meedia ümbritsevad lapsi juba sõna otseses mõttes sünnist, siis tuleb juba üsna varakult õpetada lapsi ennast tegema selles osas teadlikke ja läbimõeldud valikuid, kasutama vahendeid õigesti ja sihipäraselt. Loomulikult ei peaks see olema lapse päeva põhiosa, kuid õppetegevuste rikastamiseks ning ühtlasi ka selle valdkonna kohta esmase õppimise võimaldamiseks on robootikal, digivahenditel ja meediakasvatusel minu hinnangul tänapäeva lasteaias oluline koht.
- Hommikuringe ei toimu, ühistegevusi tehakse siis kui lastel on selle vastu huvi ja osalevad need, kes tahavad. Jah, ma mõistan, et 0-6a laps õpib veel valdavalt individuaalselt ja oma kogemusele tuginedes, kuid ma leian, et kui me ei võimalda lastele piisavalt ühistegevusi, siis ei teki ka sotsiaalseid suhteid ja sotsiaalse suhtlemise oskust. Ja ehkki ühest küljest on oluline arvestada lapse individuaalsuse ja tema soovidega, siis ütleb ka metoodika, et seda teha siiski teatud piiride/reeglite sees. Ehk siis minu hinnangul on ka tulevases elus on vaja, et inimene teeks asju, mida ta tegelikult sel hetkel kõige parema meelega teha ei tahaks või oleks koos inimestega, kes talle nii väga ei meeldi. Seetõttu pean siiski oluliseks ka ühistegevuse rolli, koostööoskuse kujunemist.
- Ja leidsin end täna ka mõttelt, et ehkki kolm aastat tagasi analüüsi tehes leidsin, et on nii tore, et on metoodika, kus on nii suur valik enda kindlaid õppevahendeid (ja olen ka täna nõus, et väga paljud on neist ülimalt heaks võimaluseks lapsel iseseisvalt õppida – eriti näiteks igapäevaelu vahendid), siis tundub mulle, et väga paljud neist ei võimalda kasutada loovust. Laps peab küll ise uurides õppima kuidas see asi toimib, kuid loova vabamängu roll näiteks kivide, puuokste, legoklotside vms on puudu. Ja loovus on see punkt, mida ma pean samuti eelkooliealiste puhul väga oluliseks.
Olen nüüd välja toonud punkte, millega nõustun ja mida ka ise jälgin, oluliseks pean ja oma rühmas rakendan, aga ka neid, mille osas eriarvamusele jään. Kindlasti võiks seda postitust veelgi pikemaks kirjutada, sest metoodika pakub veel palju põnevaid võimalusi, kuid tänasel päeval kõnetasid mind just need kirjapandud punktid kõige enam.
Lõpetuseks toon veelkord välja selle, et igast metoodikast on midagi õppida. Ja ehkki Montessori pedagoogika ei ole tänasel päeval minu esimene valik ja seal on punkte, millega ma ei nõustu, siis hindan väga võimalust saada selle kohta uusi teadmisi ja lähen siit edasi mõttega mida ma veel tahaks õppida ja senisest paremini osata, on individuaalselt iga lapseni jõudmine ja lastelt sisendi saamine nende huvide ja vajaduste kohta. Kindlasti tegelen ma sellega juba praegugi, aga tunnen, et neid punkte on minul õpetajana vaja veel iseendaga tööd teha, leida endale sobiv vaatluse ja dokumenteerimise meetod. Seega puudutab Montessori pedagoogika mind kindlasti ka edaspidi.