Põgusalt kirjutasin juba 3-aastat tagasi oma sünnipäevapuu postituses lasteaia alusest ehk “Mina tulin lasteaeda”. Siis oli mul veel viimast aastat eelmine Rebaste lend. Nüüd algas uute Rebastega juba kolmas aasta ja antud alus on siiani kasutusel. Õigemini sel aastal suurenes meie rühma laste arv oluliselt, seega pidin ka uue ja suurema lasteaia aluse tegema, et vajadusel kõik mu 22 Rebasepoega sinna ära mahutada. Ja lisaks olen ma leidnud sellele erinevaid lisarakendusi. Aga mõte jäi samaks – hommikul lasteaeda tulles võtab laps puu pealt oma pildi ja paneb selle spetsiaalselt tehtud nn lasteaia alusele ehk “Mina tulin lasteaeda”
Eelmisel õppeaastal (mu Rebased olid siis 2-3a) olid nn lasteaia kõrval esialgu ühel pool poisi ja teisel tüdruku pilt. Laps pani oma pildi siis lasteaiast lahkudes vastavalt sinna poole kas ta on poiss või tüdruk. Nii said nad harjutada oma sugu. Kuna hommikune pildi panek ja õhtune äravõtmine on vanema ja lapse koos tegutsemine, siis tegelikult kaasasin sellega ka vanemad õpetamisprotsessi. Tegevust saatis kõne ja nüüd oli tegelikult vanem see, kes igal lasteaiapäeval vähemalt korra sai lapsega vestelda teemal kas ta on poiss või tüdruk.
Poole aasta pealt oli lastel oma sugu hästi selge. Aga mis veel ei õnnestunud alati oli oma vanuse ütlemine. Selge – lahendus lihtne. Poisi ja tüdruku pilt tulid ära ja asendusid numbritega 2 ja 3 (ehk “Mina olen 2-aastane” ja “Mina olen 3-aastane”). Ja jällegi oli lapsevanem see, kes oma last igal hommikul ja õhtul vahvasti õpetas ning vanused said kiiresti selgeks. Ja kui tuli sünnipäev ja vanus muutus, siis kolis pilt lihtsalt teisele poole ning oli ka uut vanust kergem meelde jätta.
Kuna sel õppeaastal hakkasime tutvust tegema tähtedega, siis esimeseks õpitavaks täheks saigi iga lapse jaoks tema enda nimetäht. Ja nii said ka meie lasteaia ümber paigutatud kõikide nimetähed ja vastavalt ka lapse või laste pildid sinna juurde, kelle nimi antud tähega algab. Ja nii tore on taas kuulda vanemaid lapsele tähe nime kordamast. Ca kuu on see meil kasutusel olnud ja nii mitmedki tunnevad juba ilusasti oma nime tähe ära ja teavad ka tähe nime.
Sellest rutiinist veel niipalju, et pildid panevad lapsed hommikul saabumise järjekorras, sõbra pildi kõrvale. Nii on hea vaadata mitu last juba rühmas ees ootamas on ja ühtlasi loendada mitmes laps on. Nii saavad lisaks loendamisele selgeks ka mõisted “järjest”, “kõrval”, “vahel”. Lisaks tekib ka arusaam, et rida alustatakse vasakult paremale (nagu ka loendamist, reastamist, lugemist). Ja igal sügisel teen lastest uued pildid (üks pilt läheb tööde kausta peale ja teine nn lasteaia aluse kõrvale, eelmise aasta pildid aga kolivad lapse arengumappi vastavale alusele (sellisele).
