Tegelikult juba eelmisel kevadel mõlkus mõtteis luua lastele lasteaia hoovi sensoorikarada. Kas siis baka lõpetamise vm aktiivsete tegevuste kõrvalt paraku selleni ei jõudnudki. Seda suurem kannatamatus valdas mind sel kevadel ilusaid päikselisi päevi oodates.
Kokkuleppel juhtkonnaga soetasin esmalt vajaliku materjali prusside ja kruvide näol. Seejärel saagisin kodus prussid vajalikku mõõtu. Et lapsed saaksid aga ka ehitusprotsessist osa, siis otsustasin raami kokkupaneku jätta lasteaeda. Nii me siis ühel ilusal päeval õuesoleku ajal hakkasimegi koos väikeste uudishimulike silmade ja kätega raami kokku kruvima. Kahjuks haihtus kogu pildimaterjal sellest protsessist õnnetul kombel mu telefonist.
Kuna lastele (4-5a) veel lööktrelli kätte ei tahtnud anda, siis oli nende esmane roll mind kruvidega varustada. Seejärel olid nad abilised põhja alla kanga panekuga, lasin neil klambripüssi ka natukene proovida. Ja lõpus tassisime ühiste jõududega valminud raami sinna, kus ta asukoht olema pidi saama (hiljem siiski vahetasime veel asukohta).
Siis otsustasime, et mõistlik oleks see raam ikkagi kasvõi osaliselt maa sisse kaevata. Hoovi murupind on üsna ebatasane ja kaevamata jääks see suur raam üsna vildakalt hoidma. Lisaks aga kuna prussi kõrgus oli 15cm, siis tundus veidi ohutum need servad maapinnale lähemale viia.
Mina tegin jälle kogu kaevetöö, lapsed olid aga usinalt väikeste kärudega kõrval ja vedasid mulda ära. Saime mänguhoovis päris mitu madalamat kohta selle mullaga ära täita ja natuke jäi ka peenarde jaoks.
Kui raam oli lõpuks oma kohale sobitatud, siis tuli hakata selle “sahtleid” täitma. Kõige esimesse vahesse said ilusad lapikud kivid, mis vanemad eelmisel suvel üle Eesti reisides meie rühma jaoks kokku kogunud olid. Talvisel ajal olid need rühmas mängimiseks, nüüd siis said tähtsa esimese koha meie sensoorikarajal. Üks abidest oli meile rühma korjanud suure ämbritäie männikäbisid, mis said teise vahesse paigutatud. Kuna käbid on üsna teravad, siis peale seda tundus loogiline midagi pehmet paigutada – sinna sai ainus mittelooduslik vahend – kunstmurutükike. Neljandasse vahesse tõime liivakastist veidi liiva. Ja viiendasse vahesse saime tänu ühele lapsevanemale multši.
Kaks vahet on veel tühjad. Ühte tahaksin panna puu”pulgad” (ehk siis metsast korjata sobiva läbimõõduga oksi ja need siis “sahtli” jaoks parajaks saagida. Ja viimasesse vahesse jäi võimalus panna kauss koos veega.
Muidugi on veel mõtteis sügisel korjata suurem hulk kastanimune ja/või tammetõrusid, mis võiksid ka jala all huvitavad olla. Usun, et aja jooksul tekib veelgi mõtteid, millega meie rada uuendada/täiendada.
Ja nüüd soojade ilmade saabudes kui valdava osa ajast veedamegi õues, olemegi läinud seda teed, et lapsed jooksevad paljajalu ja saavad ühtlasi ka sensoorikarada läbida. Muidugi leppisime esmalt ühiselt kokku reeglid selle kasutamiseks (nt kus on raja algus, millal võib järgmine laps rajale minna, kokkulepped asjade väljavõtmise kohta jne).
Esialgu lasin neil lihtsalt rada tunnetada, siis lisasin juurde ka erinevad küsimused: mis oli su lemmik sellel rajal? Mis tundus jala all kõike külmem, teravam, pehmem, mõnusam jne. Tänaseks päevaks kui kokku on pandud mitu erinevat rühma, siis on suuremad lapsed need, kes sageli seisavad omal algatusel raja lõpus ja küsivad väiksematelt samas stiilis küsimusi. Tundub, et rada on hästi omaks võetud ja see on laste mängudesse vaikselt sisse kasvanud.
Ja muidugi on vanemad teretulnud lastele järgi tulles rada katsetama ning ma isegi liigun õues olles paljajalu ja käin nii mõnegi korra päevas sealt rajalt läbi.