Ühel hetkel sattus minu kätte fail muinasjutuga “Taadi kinnas”. Erinevate allikate põhjal on tegemist Vene, Ukraina või Läti muinasjutuga, ka pealkirju on tal erinevaid (nt Vanataadi kinnas, Labakinnas jne).

Kuna mul on juba ammu olnud plaan osasid loodusnurgas olevaid kive piltidega kaunistada (a la jutukivide stiilis), siis esimest korda antud juttu lugedes oli selge, et just selle loo põhjal ma oma esimesed kivid kujundan.

Olen oma loomult natukene perfektsionist ja tahan, et vähemalt ühe tegevuse raames oleks mul pildimaterjal samas stiilis, seega hakkasin internetist otsima antud loo tegelaste pilte. Vastavalt eri jutustustele võivad ka tegelased veidi varieeruda. Mina leidsin Jan Bretti illustreeritud tegelaste prinditavad maskid loole The Mitten (<– kliki lingile) ja otsustasingi neid kasutada.

Edasi oli vaja pildid kividele saada. Olin varasemalt kuulnud nö siirdelakist (nt siin), mille abil on võimalik pilte erinevatele pindadele nö siirdada. Seda mul paraku käepärast ei olnud, seega hakkasin otsima alternatiivi. Leidsin videoõpetuse, mis pakkus välja võimaluse foto teisele pinnale saada PVA liimi abiga. Antud videos tehti küll lauatükile, kuid ma ei näinud põhjust miks seda ei peaks saama teha ka kivile. Seega hakkasin katsetama.

Märksõnadeks olid seega laserprinditud pildid ja PVA liim. Põhimõte on iseenesest lihtne – kleebid pildi nö tagurpidi pinnale, ootad kui see ära kuivab, niisutad märja švammiga ja siis hästi õrnalt hakkad sõrmega tagumist nö paberikihti maha hõõruma kuni jääb alles ainult trükitud pilt. Paraku osutus katsetamisel asi keerulisemaks – nimelt ei õnnestunud kogu paberikihti siiski ühtlaselt maha saada, seega mõnes kohas hakkas juba ka alusvärv maha tulema, teises kohas jäi peale aga siiski õrn paberikiht, mis kuivades siiski pildi kattis.

Pärast kolme luhtunud katset mõtlesin, et katsetan kuidas õnnestub nö decoupage’i põhimõttel pildi ülekanne. Salvräti asemel oli küll laserprinditud paber, kuid katsin kivi kõigepealt PVA kihiga, siis panin peale õige suurusega pildi (seekord siis pilt pealpool), surusin selle õrnalt sõrmega igalt poolt vastu kivi sirgeks ja seejärel kandsin üle kogu pildi uuesti PVAd. Ja voila! Õnnestus!

Lasin kividel üle öö kuivada ja viisin järgmisel päeval lasteaeda. Seejärel jutustasin lastele hommikuringis kivide ja ühe toreda käpikupaari abil loo taadist, kes oma koerakesega jalutama minnes märkamatult ühe käpiku ära kaotas. Ja kuidas erinevad loomad seda käpikut märkasid, uurisid kes seal elab ja pugesid ka ise sooja käpiku sisse elama (kivid olid täpselt paraja suurusega, et käpikusse ära mahtuda). Kõige viimasena pressis end hädavaevu käpikusse karu kui taat järsku avastas kinda kadumise. Koerake haukudes ees jooksmas pöördusid nad tagasi käpikut otsima, käpikus elavad loomad aga kuuldes koera haukumist ehmusid ja jooksid laiali. Nii sai taat oma käpiku kätte ja jätkas koos koerakesega jalutuskäiku.

Lapsed haarasin kohe jutustusse lastes neil kõigepealt nimetada iga looma, kes käpiku leidis, seejärel nimetada mitu looma juba käpikus elab ja kes need on. Pärast lugu arutasime, mis aastaaeg on. Kõigepealt pakuti loomulikult talve, kuid üks nutikas neiu leidis siiski, et talv ei saa olla, sest talvel karud ju magavad. Leppisime siis kokku, et oli lihtsalt juba külm aeg, mil kindad tuli juba kätte panna, aga karud veel magama polnud läinud. Ja seejärel jagasime neid tegelasi veel kahte hulka vastavalt sellele kes magavad talveund ja kes mitte.

Tegevuse lõppedes said lapsed käpikud ja kivid loodusnurka viia ja vabamängus nendega mängida.

Järgmistel päevadel hommikuringis etendasid juba lapsed ise Taadi kinda lugu. Igaüks valis endale soovitud tegelase ja proovis enda kõne ja liigutustega seda tegelast edasi anda. Läks vaja ainult minimaalset juhendamist, et lapsed terve etenduse iseseisvalt järgi tegid. Need lapsed, kellele antud päeval rolli ei jätkunud, said olla publikuks ja nimetada vahepeal mitu looma käpikus juba elab ning lõpus plaksutada näitlejatele. Järgmisel päeval aga rollid vahetusid.

Toredat mängimist jätkus terveks nädalaks ja PVA abil tehtud fotoülekanded püsisid ka peale nädalast mängimist peal sama ilusasti nagu valmimise hetkel.